NB! Kokkuvõtte tekst on kirjutatud võistluse päeval. Nüüd ma näen asju juba enam mitte nii mustades toonides. 🙂
Esimest korda ei taha ma väga hea meelega seda võistluse kokkuvõtet kirjutada. Kahjuks seekord ei jäänud ma võistlusega üldse rahule. Ma ise ka väga täpselt ei tea, miks. Las ma räägin lähemalt…
Hommikul ärkasin päris närviliselt ja kogu kõht oli liblikaid täis. Väga ebatavaline. Sellel aastal olen osalenud 15 võistlusel ja nii hullu pabinat pole veel olnud. Isegi kaerahelbepuder ei tahtnud kuidagi alla minna ning näksisin lihtsalt natuke banaani ja leiba. Kuna mul oli nii palju aega, siis käisin kell 9 maratoni starti vaatamas ja tulin siis koju tagasi närveldama. Vahetasin veel särgi ka ära, kuna õues polnud väga külm ja tagantjärele vaadates olid lühikesed varrukad ainuõige otsus.
Kella 10 ajal läksin tagasi Raekoja platsi juurde, tegin umbes 15 minutit sooja, ootasin uskumatult lühikeses WC-järjekorras, viisin asjad ära ja oligi aeg minna stardikoridori. Jalad tundusid täitsa tipp-topp olevat ning vigastatud tallaalusel polnud ka midagi viga. 3, 2, 1 – start!
Esimese kilomeetri läbisin tagantjärele vaadates liiga kiiresti. Lootsin südames ikkagi aega Tallinna poolmaratoni lähedusse, 2:05 ja 2:10 vahele. Kahjuks ei olnud minu keha aga millekski selliseks valmis, nagu selgus juba poolmaratoni esimesel kolmandikul. Raske oli, tõesti raske algusest lõpuni.
Täpselt 6. km lõpus ja 7. km alguses lõi alakõhu vasakusse poolde uskumatult tugev valu. Proovisin edasi joosta, aga nii valus oli, et pidin kõndima hakkama. 😦 Esimest korda hakkasin mõtlema katkestamismõtteid, sest veel 15 km sellist valu taluda poleks füüsiliselt võimalik olnud. Umbes 150 meetri möödudes ja korralikult hingates andis valu järele ja hakkasin vaikselt sörkima. Vahepeal tervitas mind veel paar blogilugejat, aga midagi eriti toredat ma neile vastu öelda ei suutnud. Annate ehk selle andeks.
Oli äärmiselt imelik, et kaasaelajaid praktiliselt tee ääres polnud, heal juhul 3–4 kohas elas grupp inimesi korraks kaasa. Üldiselt aga lihtsalt jooksime ilma mingi meluta. Ilm oli õnneks jooksuks sobilik: umbes 10 kraadi, tuulevaikne ja enamasti pilvine.
Teises joogipunktis märkasin Liisat, kes mu pärast seda kohe ka kinni püüdis ja minust möödus. Päris jala kohta ja minu vastus oli midagi taolist: “Jalg on hea, kõik ülejäänu on halb.” Olin tõeliselt läbi, sest ega rajaprofiil terve tee just ei hellitanud. Mulle meeldib Tartus joosta, aga võistlused siin on olnud alati nii kohutavalt raske (meenutagem hetkeks Olümpiajooksu elamusi). Ei suutnud kahjuks temaga koos tempot hoida, sest 5:50 polnud sellel hetkel mulle kahjuks võimetekohane. Kuskil 11 km kandis, olnud jõudnud taas tagasi kesklinna, sõin ka esimese geeli.
Mingil hetkel hakkasin ma oma pulsikellal olevat tempot täielikult ignoreerima, sest see ainult frustreeris mind. Pulsinäit oli nagunii kõrge, üle 170, ja see mind üldse ei huvitanud. Kuskil 14 kilomeetri juures olid reie tagaosad ja tagumik juba nii kohutavalt valusad, et ma kasutasin iga joogipunkti lihtsalt võimalusena korraks kõndida, jalga sirutada, nuusata ja suud loputada. Säärte ja taldadega oli kõik enam-vähem OK, aga jalad põlvest ülespoole olid lihtsalt surnud. Finito.
Algas täielik piin ja eneseületus. Arusaamine, et ainult 67% rajast on läbitud, muutis tuju veelgi nürimaks. 7 km veel ja mul on juba nii valus. 😦 Oleks lausa nutta tahtnud ja mõtlesin mitu korda kõndimisest või isegi katkestamisest. Polnud tuju, polnud tempot, mitte midagi polnud!
Korraks ajas mind isegi närvi see, et publikut üleüldse raja ääres polnud. Rakveres oli nii palju inimesi ergutamas ja seal olin ma maailma õnnelikem inimene, kuigi jooksin samas tempos nagu Tartus ja jalad olid lõpuks sama surnud. Tegelikkus oli aga selline, et MINA ei jaksanud joosta. MINA olin aeglane. MINA ei suutnud teha jooksu, millega oleksin võinud rahule jääda. Kõik ülejäänu on triviaalne ja ebaoluline. Mina olin see, kes jooksis, ja keegi teine polnud milleski süüdi.
5. km: mingisugune tõus. 7. km: valud kõhus. 15.–19. km: kõik valutas ja tuju kustus. 20. km: äkki ma jõuan lõppu? 21. km: on lootust joosta alla 2:15, pane nüüd! 🙂 22. km (100 meetrit): lõpuspurt.
Lossi tõus 19. kilomeetril oli täielik killer. Pool tõusu jooksin, aga siis enam ei suutnud ning väga hoogsalt kätega hoogu juurde andes rühkisin sealt mäest üles. Olin finišile nii lähedal, aga ikka veel tuli mööda Toomemäge tiirutada. Ärge saage valesti aru, seal on meeletult ilus, aga lihtsalt nii raske oli. Veidi enne 20. km posti nägin endast möödumas 3:45 maratoni gruppi ning sain aru, et kui neid väga ette ära ei lase, suudan lõpetada alla 2:15, kui tubli olen ja rohkem alla ei anna.
Kilomeeter enne lõppu motiveeris see 2:15 aeg mind nii väga, et suutsin tempolt 7:30 min/km (sörk!!!) kiirendada temponi 5:30, millega jooksin kogu 21. kilomeetri. Viimane täiskilomeeter tuli sama kiire kui esimene. Enne lõppu nägin veel Elarit ja Jaani, kelle ergutus andis jõudu lõpuspurdiks. Pööre paremale, Raekoja plats ja punane vaip. Panin mängu kõik, mis veel südames ja hinges sees oli (sest keha oleks langenud juba 7 km tagasi ja mitte sentimeetritki liikunud) ja lihtsalt jooksin nii kiiresti kui suutsin (ehk tempoga alla 4 min/km).
Finiš ja medal. Selle jaoks ma starti läksin ja selle medali ma sealt sain.
Kahjuks polnud seekord mitte mingit emotsiooni. 😦 Kuidagi kurb hakkas. Minu kõige aeglasem ja kõige raskem poolmaraton. Olin ju finišis, jalg ei teinud valu, aeg polnud midagi katastroofilist, medal oli kaelas ja hooaeg läbi, aga ma ei olnud ikkagi õnnelik. Nägin Marist, tema muidugi kiitis mind ja oli rõõmus, et vaatamata oma vigastusele ja jooksupausile siiski finišeerusin, aga mina olin endas pettunud. Miski ei andnud mulle rahu. Miski jäi kripeldama…
Tulemused
- Aeg: 2:14:41
- Keskmine tempo: 6:23 min/km
- Koht: 513 (566-st)
- Koht naiste hulgas: 171 (212-st)
- Koht N21 vanusegrupis: 88 (116-st)
- Keskmine pulss: 173 bpm
- Maksimumpulss: 185 bpm (lõpuspurt)
- Kalorikulu: 1344 kcal
Päeva muutis rõõmsamaks see, et Marise maraton oli täielik õnnestumine ning ta saavutas naistest 3. koha. 🙂 Vot see tegi mu küll rõõmsamaks, kui ta poodiumil nii õnnelik oli. On uskumatult tore nii andeka ja toreda inimese käe all treenida. Maris on motivatsiooniks meile kõigile.
Veidike teiperist. Usun, et teiperist mul mingi kasu ei olnud, kahju aga see ka ei teinud. Kui süsivesikute piiramise 4 päevaga võtsin alla 2,3 kg, siis 2 laadimispäevaga tuli juurde 1,3 kg ja stardis olin seega ikkagi 1 kg kergem ja see oli ka ainus otsene teiperi kasutegur, sest poolmaraton on lihtsalt liiga lühike distants, et jõuda seinani, mida on tarvis edasi lükata. Minu puhul ei saanud otsa energia, vaid lõi välja vähene jooksutrenn. Teiper jäägu siiski maratonide jooksmise juurde, minusugusel aeglasel harrastajal seda poolmaratoniks tarvis ei lähe. Ära sai see aga proovitud ning kogemus tuleviku tarbeks on olemas.
Kokkuvõttes ei jäänud ma võistlusega rahule. Ootasin Linnamaratonilt palju, ikkagi minu armastatud Tartu… Vahel jäävad unistused unistusteks. Miski kripeldab hinges, kuigi tegelikult midagi niiiiii halvasti ei läinud. Ei tea. Tegelikult, võib-olla ma isegi tean: kukkus kokku mu usk, et ma suudan kunagi maratoni joosta. Sellel päeval murdus mu vaim ja vot see ongi vist see, mis kripeldab. Kui seljataha jäävad sellised rasked poolmaratonid, siis kuidas peaks ma suutma kunagi topelt nii pikka maratoni joosta? Ma mõtlen maratonist nii tihti. Ma tahan loota, et ma saan sellega hakkama, aga praegu ma seda enam ei usu. Ma pole piisavalt treenitud, mu pulss on joostes liiga kõrge ja nii seda maratoni joosta ei saa… Täna pean lihtsalt hindama seda, et jalg pidas vastu, plaanitud võistlus sai joostud, medal sai kaela ja võib-olla ongi see nüüd hea koht, kust proovida midagi õppida. Olin 14 päeva rajalt maas. Vähemalt minu puhul kehtib kindlalt see reegel, et paremaks jooksjaks saab ainult joostes. Kui ma ei jookse, siis mu jooks taandareneb. Vot see on reaalsus, see on õppetund. Ma võin ju seda ratast vändata, ma võin ju pumpida, ma võin ju *misiganes*, aga see ei tee minust paremat jooksjat.
No see viimane lõik, kirjutatud võistluse päeval, oli küll väga väga tume ja kurb. Täna ma enam nii kurb ei ole. 🙂 Aasta tagasi jooksin ma Tartus Tudengimaratonil 10 km. See oli tollal minu pikim distants, mida läbisin esimest korda võistlusel ja elus üldse 4. korda. Ajaks tuli 1:11 ja ma olin maailma kõige rõõmsam inimene. Sellel aastal läbisin ma Tartus oma senist pikimat distantsi – poolmaratoni – 4. korda. Eelmine aasta tundus see 10 kilomeetritki nii suur pingutus ja eneseületus. Aastaga olen teinud suure hüppe ja arenenud palju. Ma suudan ära teha absoluutselt kõik, kui ma seda piisavalt tahan. Seega, kes teab, mis juba järgmine aasta ette võetud saab. 😉
See jooksuhooaeg on lõppenud, jäänud on veel 5-kilomeetrine Tartu Novembrijooks 22. novembril, aga selleks ma enam mingit eriettevalmistust ei tee, sest sellest nädalast algab teistsugune treeningprogramm, millest lähemalt kuuleb juba pühapäevases nädala kokkuvõttes. Äkki suudan Kvissentalis hooajale ikkagi mingi ime läbi hea punkti panna? 🙂
Nourish, Train & Flourish 
Ootasin väga Sinu kokkuvõtet laupäevasest jooksust. Miks? Sest tahtsin teada, kas kellegi teise jaoks see jooks ka NII raske oli? Olen ise mõelnud, et ilm oli ju hea ja rada ka täitsa mõnus, lisaks jooksmine kodulinnas, aga ikka tulid need 21 km väga suure pingutusega. Minul hakkas ka raske juba alguses ja nii kuni lõpuni välja. Kui tavaliselt jäävad mu poolmaratonide ajad kuskile 1.52-1.55, siis Tartus on kahel korral üle kahe tunni läinud. Ei tea milles asi, aga kohe üldse ei lähe see jooks siin 🙂 Isegi maraton oli kergem 🙂
Ja veel: ära anna maratoni suhtes alla 🙂
MeeldibMeeldib
Imelik värk siin Tartus nende võistlustega…
Ja ei anna. 🙂
MeeldibMeeldib
Minu jaoks oli ka väga raske (jooksin 10 km) ja üldse ei tahtnud lõpuni joosta, alles peale medali ja diplomi kätte saamist tekkis selle võistluse suhtes positiivne emotsioon. Võrdlesin samuti seda Rakvere ööjooksuga, kus oli kõvasti kaasaelajaid ja melu ega jõudnudki väga mõelda, et raske on joosta. Tekitas isegi tunde, et kas on mõtet osaleda võistlustel, mis millegi erilise poolest silma ei torka, ainult inimesi on rohkem kui tavaliselt joostes.
Minu meelest sa peaksid küll enda üle uhke olema, sest tegemist oli ju täieliku eneseületusega. Mulle üldse tundub juba ammu, et sa oled jõhker perfektsionist ja nii on pettumused ka kerged tulema. Oled ikkagi supertubli 🙂
MeeldibMeeldib
Aitäh ning minu näol on tõepoolest tegemist perfektsionistiga. 🙂
MeeldibMeeldib
Mul oli sarnane kogemus 2012. aasta sügisel: http://heidi.tarkpea.ee/2012/10/29/glauchau-sugisjooks-211-km/. Hooaja viimane poolmaraton oli elu kõige õudsem võistluskogemus. Mõtlesin, et jooksen selle kuu pärast täispikka maratoni nö vana rasva pealt ära, aga lõpptulemus oli minu jaoks katastroofiline. Ma saan sinust täielikult aru. Asi polegi niivõrd selles, et oli raske või et kiirus polnud päris see, mida olid endale ette kujutanud, vaid… jah… kuidagi imelik tunne on lihtsalt. 😀 Igatahes ära pea norgu lase! Oma esimese maratoni võid joosta ju mõnel suuremal võistlusel, kus on seda melu ja kära palju rohkem. Ja küll su maraton tuleb peagi. Olen selles kindel. 🙂 Edu sulle, Margit!
MeeldibMeeldib
Meenutasin ja lugesin Sinu kokkuvõtet pärast oma poolmaratoni, sest meenus, et oled midagi sarnast läbi teinud. Olukord on küll natuke erinev, aga emotsioon oli täpselt sama.
Aitäh! 🙂
MeeldibMeeldib
Hei Margit!
Ära heida meelt! Olen isegi tihti oma mõtete ja emotsioonide vang, vastik kuidas see võistluste kulgu on ka minujaoks mõjutanud. Tähtis on usk ja positiivne mõtlemine. Ja mina usun Sinusse, nii et usu Sina ka 😉 Ja ma üldse ei kahtle, et suudad maratoni läbi joosta. Sa suudad seda!!!
MeeldibMeeldib
Aitäh, Gätly. 🙂
MeeldibMeeldib
Hei. Lubasin kirjutada sulle, kui minul on esimene maraton tehtud.
Alustagem SEB poolmaratonist, mis oli minu jaoks pettumus. Aeg ei tulnud sugugi hea ning joosta oli raske. Rada oli ju tegelikult nii kerge(just nüüd võrreldes Tartu Linnamaratoniga). Sel hetkel oli mul tõesti kahtlused samuti oma maratoni osas.. ”Kas ma ikka suudan, ma olin täna nii kehv” oli mul kogu aeg mõtetes. Maratonile kirja olin end juba septembri alguses tegelikult pannud ning tahtmine seda läbida oli suur.
Kui tavaliselt mul enne võistlusi mingit kripeldust või ärevustunnet niisugust pole olnud, siis sel võistluspäeva hommikul mõtlesin küll, et issand, mida ma nüüd korda saatsin, et end nii pikale distantsile kirja panin..
Igatahes start käis ning esimesed 10 km olid minu jaoks okei. Liikudes aina linnast välja hakkas juba olukord kehvemaks minema. Kuskil 15 km hakkas mul parem põlv valutama(pole kordagi valutanud enne). Mõtlesin et mis nüüd, mul vaja veel 27-28 km minna, isegi pool distantsi pole veel läbi. Lõpuks pöörasime kuskilt paremale kruusateele. Paljudele muidugi meeldib kruusatee, et vahelduseks hea, aga minu jalad on harjunud ikkagi pigem asfaldil jooksma ning võistlustel tahaks samuti asfaldi peal joosta. See kruusatee osa oli päris pikk ning tempot oli raske hoida, kohati valutas ka kõht. Kui lõpuks poolmaratoni ajakontrollini jõudsime, olin kuskil 3-4 minutit taga oma soovitud ajast, aga mõtlesin, et pole hullu. Esimene kord tuleks rahulikult võtta ning kui jalg ja kõht piinavad, siis ei saagi joosta soovitud aega. Tuleb mainida, et esimese poole ma läbisin ainult joostes ning joogipunktideski ei kõndinud. Ehk sellest hakkakski põlv valutama, et koguaeg oli samas asendis?
Teise poolmaratoni osa läbisin valudes, kohati joostes ning vajadusel kõndides. Ma ei saanud aru miks mul põlves nii vara see valu pihta hakkas. Oleks see kuskil ca 33 km vms hakanud siis oleksin jah taipanud, et kuna ma ei ole nii pikka distantsi veel jooksnud, siis ehk on see põlvele liig. Vaikselt liikusin edasi. Kuskil 36-39 km oli motivatsioon üsna maas, sest põlv lihtsalt ei tahtnud minuga üldse koostööd teha ning ikka väga valus oli. Õnneks seda ‘seina’ mul ette ei tulnud ning täiesti peatuma ei pidanud. Katkestamismõtet ei olnud, sest tahtsin raja läbi joosta, mis sest, et enda põlve lõhkusin.
Igatahes kuskil 2 km enne lõppu tuli natukenegi energiat ning kiirus aina kasvas. Lõpuspurt tehtud ning finišis ma olingi. 4 minutit küll kehvemini kui ma oleksin üldse tahtnud maksimum ajana joosta, kuid tehtud see sai(4 h 19 min). Rahulolu oli väga suur. Tegingi ära, vägaaa uhke!
Kui nüüd mõelda järgmisse jooksuhooaega, siis kindlasti lähen pigem jooksen oma maratoni seekord Tallinnas ja Tartus siis poolmaratoni. Tartusse pole kindlasti mõtet aega jooksma minna. Aga kes teab, võib-olla tundus ainult minule see rada natuke liiga raske. Pluss Tartus oli jah väga vähe ergutajaid ja muusikat lasti vist ainult 2(3?) kohas.
Ma jooksin eelmine aasta siin Tartus samuti 10 km ning tol hetkel ei oleks osanud küll pakkuda, et aastapärast juba 42 km läbin. Aga olen sinuga nõus, et joostes saab paremaks ainult joostes ning mitte miski ei ole võimatu.
Pühapäeval olid reied õhtuks muidugi kanged ning treppidest alla minna oli raske. Järgmine päev lisandus palavik ning väga halb enesetunne. Esmaspäeva õhtul siiski käisin kergel 5 km jalutuskäigul. Täna ärgates läksin trepist alla ning järsku mõtlesin, et mis asja, midagi on nagu teistmoodi.. ja siis sain aru, et jalalihased absoluutselt enam ei valuta. Enesetunne on hetkel täitsa hea.
Maratoni on sul aega läbida küll ja küll. Soovitan muidugi kindlasti joosta 30-35 km järjest enne trennina läbi (minul oli enne maratoni kõigest max 24 km). Ei soovita minna maratoni jooksma, kui oled tunduvalt vähem km üldse korraga elus jooksnud.
PS! Mul on olnud paar võistlust veel, mis on väga kehvasti läinud ning mille pärast ma ikka tükk aega pahur olin. Siiski julgen öelda, et nüüd on juba täitsa savi, et paar jooksu nii läksid ning küll ka sinul varsti see negatiivne emotsioon läinud on. Tubli oled! 🙂
MeeldibMeeldib
Aitäh sulle ja sa oled NII TUBLI! Väga tore, et mulle ikka kirjutasid, kuidas sul läks, olid mul meeles alates suvest, kui ühe kommentaari kirjutasid. Ja 4:19 on megaaeg selle raja kohta, kuna tegu on raske rajaga. Edu järgnevatel maratonidel! 🙂
MeeldibMeeldib
Mind valdas sarnane meeleheide ja saamatuse tunne eelmisel aastal pärast Narva Energiajooksu (21,1 km). Võistlus oli minu jaoks totaalne katastroof ja juba kuu aja pärast pidin ma maratoni jooksma. Peale sellist ebaõnnestunud võistlust mõtlesin, et kuidas ma küll suudan maratoni joosta, kui poolmaraton juba nii raske oli.
Tegelikult on nipp alati selles, et maratoni läbimiseks on aega 7 h ja üks tore töökaaslane julgustas mind, et tema on maratoni läbi kõndinud ja kulus ainult 6,5 h.
Mina arvan, et üks väike nö ebaõnnestumine tuleb alati kasuks, sest edasi saab ainult paremini minna 😉
MeeldibMeeldib
Hahaa.. lugesin peale enda kommentaari postitamist teiste kommentaare ja selgus, et ma kirjutasin a la sama teksti, mis Heidi 😀
MeeldibMeeldib
Väga õige suhtumine: edasi saab ainult paremaks minna. 🙂
MeeldibMeeldib
Tead ma arvan siiralt, et sul on organism lihtsalt väsinud ja kõik hakkab järgi andma igalt poolt 🙂 Nüüd saad aktiivselt puhkama hakata (kui see sul eksisteerib 🙂 )
Minul tuli välja, et on kannakõõlusepõletik, nii et hea, et starti ei roninud, Nüüd saan ainult ratast sõita (ka koeraga metsa all..) ja muidugi seda jõuksi pukki nühkida, mis mulle eriti ei meeldi, aga noh… Homme füsio juurde ja harjutusi saama ja NB siit! Et…mitte ainult vigastusest väljatulemiseks, vaid ka edasiste ärahoidmiseks, sest hooaja kokkuvõte on selline, et tore et keha alles nüüd järgi andis, aga tähendab et kuskil on ikkagi liiga vähe pöiaharjutusi tehtud jaa niiii edasi.. Nii, et ma usun, et kui ka Sina tagant järgi mõtled asju, siis oled uuel hooajal alati targem 🙂 Soovitan väga füsio juurde minna, ma olen ka niisama läinud jooksu toetavate harjutuste pärast…. Igatahes ei ole selle jooksuga hullu midagi. Keha puhkab välja ja tuleb ilusam 2015 🙂
MeeldibMeeldib
Hooaeg on olnud pikk, esimesed suuremad pingutused algasid juba märtsis. Nüüd on käes oktoober, seega juba üle poole aasta on olnud võistlusperiood. 5 kuuga läbisin 5 suurt võistlust, juurde väiksemaid: juunis Narva 21,1 km, juulis triatlon, augustis 21,1 km, septembris 21,1 km ja oktoobris 21,1 km. Keha on õigustatult väsinud.
Uuest plaanist lähema 2 kuu jaoks saab lugeda sellel pühapäeval Workout Week postituses. 🙂
MeeldibMeeldib
Väga hea lugemine. Oled väga tubli. Tubli, et ei katkestanud jooksu ja jooksid olenemata valust edasi. Tubli, et oled jooksus nii palju edasi arenenud (vaadates, et eelmine aasta oli 10km jooksud). Igatahes oled paljudele eeskujuks. Tean kuhu edasi rühkida 😉
MeeldibMeeldib
Oi, nii armas sinust, Viigi. 🙂 Aga kui oleks olnud “appi-olen-vigastatud” valu, siis oleks pidanud maha tulema. Õnneks oli “appi-olen-vormist-väljas” valu ja sellega kannatab joosta küll. Vaadates sinu praeguseid jookse, jään VÄGA suure põnevusega ootama sinu järgmist hooaega. Ajad on kadedust tekitavad! 😉
MeeldibMeeldib
Lugesin su postitust ja kuigi muidugi mõistan, tahaksin sulle siiski teha optimistliku ja mõõduka etteheite– ära ole enda vastu nii karm. Sul oli ju väga valus, tekkisid terviseprobleemid ja suured raskused ja sa jooksid poolmaratoni lõpuni! See on sinust uskumatult tubli! See 5 minutit siia sinna selle juures on väike, tähtsusetu detail. Eesmärgina arusaadav, aga selliste komplikatsioonide juures tähtsusetu.
Samuti, sul on olnud ju intensiivne hooaeg ja omamoodi loogiline, et iga kord võib-olla väga väga head aega ei saa.
Mina jooksin üleeelmisel aastal oma esimest poolmaratoni ja oli õudne kogemus. Ma ei tea, mille najal ma selle lõpuni jooksin. Aga nüüd on jooksmine lihtsam. Sa oled kindlasti maratoniks võimeline ja väga tubli!
MeeldibMeeldib
Aitäh sulle. Eks ise näen nüüd ka põhjuseid paremini. Puude taga on mets. 🙂
MeeldibMeeldib
Päevad pole vennad vaid õed…
Puht matemaatiliselt on 10km 1:11 vasteks poolmaratonil 2:36- st pole mõtet nukrutseda-aastane areng on olnud MEELETU !! (ja vastupidi arvutades-tehtud poolmaratoni aeg ennustab 10km ajaks 1.01 ja novembrijooksuks 29.20).
Teiper töötab sinu tahtest sõltumatta-ainult et kahjuks rõhuasetused selles olid natuke paigast ära.
Üks alatine viga on sul ka-alustad liialt kiirelt-tõmbad esimese km-ga lihased hapet täis ja siis jääb üle ainult ülejäänud 20km kannatada. Mõistlik on alustada kohe omas tempos või 5-10 sek per km aeglasemalt -st esimesel paaril km-l tuleb teadlikult pidurit panna.
Enda jooksuga jäin üliväga rahule. Kuna trenni (peale rattahooaja lõppu) oli ühe käe sõrmede jagu ja ka õhtuse programmi jaoks tuli energiat jätta siis läksin vaid läbima. Esimese km (5.35) järel leidsin end 2:00 grupi eesotsast, see üllatas. Tunne oli väga hea, kilomeetripostid aina vilksasid mööda , joogipunkte oli liiga palju, viimastel kilomeetritel suutsin veel oluliselt tempot tõsta. Arvatavasti läks teiper täkkesse – mille olulisim osa oli eelmisel nädalavahetusel tehtud tühjendustreening (ja rajaga tutvumine) poolmaratonirajal.
MeeldibMeeldib
Novebrijooksul tuli 2 minutit sinu ennustatust parem aeg, jõudsin oma”august” ikka välja tulla õnneks. 🙂
MeeldibMeeldib
Margit, sa oled noor naine. Sul aega veel maratonijooksuks aastaid. Miski ei tule üleöö. Pealegi parim iga maratonijooksuks nagunii 30+…..Vahel tuleb võistlustel selliseid eriti kehvasid päevi, kus mõtled sügavalt selle kõige mõttekuse üle ja oled käega löömas. Aga tugevad tőusevad pùsti ja panevad edasi. Jah sa pole praegu veel maratoniks valmis, kuid oled ka vist vähem kui 2 aastat treeninud ka. Kui oled sihikindel, siis mingi hetk näed poolmaratonis kiirust, mida sa pead praegu ilmvõimatuks.
Aastaid tagasi kui olin 3.30 maratoonar….tegin projekti, et 5 aastaga viin rekordi alla 3 tunni. Läks tunduvalt kauem-8aastat. Vahepeal olin juba käega löömas kuna ei näinud reserve pigistada veel kuskilt 10 minutit ajast. Aga siin ma olen…3h pole enam teema. MARATONIS maksab trenn ja veelkord trenn.
Mina ei poolda enne maratoni 30-35km otsasid. Miks? Sest Margit sa jooksed praegu poolmaratoni tempoga 6min/km. 30km tähendaks sinu treeningtempos 3-3.5 tundi pingutust. See oleks ka minule liiga kurnav. Peale sellist treeningut oleks sa piltlikult nädal aega audis praeguse taseme korral. Treening peaks olema arendav, mitte kurnav. Mina ei jookse üldse treeningul pikkasid otsasid enam. 10-15km maksimaalselt. Aga teen tihti 2 korda päevas. Näiteks 2x13km on lihtsam kui 1x26km…..
Igal juhul edu sulle Marhit ning rohkem usku endasse.
MeeldibMeeldib
Aitäh ja kui 30+, siis pole mul ju kiiret kuskile. 😀
MeeldibMeeldib
Sa olid ikkagi tubli, et üldse jooksid ja lõpuni jooksid! Ka mul oli päris raske (10km), imestan, et üldse lõpuni suutsin vastu pidada.
Esimese maratoni kohta niipalju, et see pole üldse nii hirmus, kui tundub. Kuu aega enne oma esimest maratoni Rakveres 21,1km’d joostes mõtlesin ka, et mida ma küll sinna maratonile tegema lähen. Nädal aega enne maratoni Jaansoni jooksul ma sõna otseses mõttes roomasin… Ja siis tuligi see maraton, mille esimesed 22km läbisin kergleva sammuga ja esimese geeli võtsin sisse alles 23km’l, kuna kõht läks tühjaks. Kui 30km oli joostud, siis tundsin, et nagu läheks raskeks aga u 35km’l tundsin mingit joovastustunnet ja viimased kilomeetrid ma lihtsalt hõljusin. Suu kõrvuni peas ja kõhus liblikad lendamas. Finishis olin valmis uuele ringile minema. 😀 Imestan siiamaani seda. Ühesõnaga, esimene maraton on lahe! Seda ei pea kartma. Järgnevaid ma ei oska kommenteerida. 😛
MeeldibMeeldib
Oh, väga äge! Jääme lootma siis. 😀
MeeldibMeeldib