Eilne jooks täna veel endast kuskil märku pole andnud ja see on kindlasti hea märk. Hommikul mingi ülipisike pinge oli tallas küll sees, aga pärast paari minutit tallaaluse rullimist kadus seegi nagu vits vette. See pinge oli nii pisike, et tavaolukorras ma isegi ei mõtleks sellele, aga kuna seal on värskelt paranenud vigastuse koht, siis ilmselgelt pööran ma kõigele tähelepanu, mis mu jalga puudutab. 😉

Nüüd aga mõtlesin, et võtaks kuu viimasel päeval septembri ilusti kokku.

Kokku tegin septembris trenni (ilma rullimise ja kõndimiseta) 30 tundi ja 33 minutit, seega keskmiselt tund ja 1 minut päevas. Tegelikkuses tähendab see aga seda, et kuna kuusse mahtus 8 puhkepäeva, siis oli ühes päevas trenni ikkagi rohkem: keskmiselt 1 tund ja 24 minutit.

Septembris tegin protsentuaalselt kõige rohkem jõutrenni: 38% ehk 11 tundi ja 33 minutit. Järgnesid jooksmine (28% ehk 8 tundi ja 29 minutit) ja rattasõit (22% ehk 6 tundi ja 56 minutit). Nagu näha, siis jooksutunde sai tavapäratult vähe, kuna olin 14 päeva jooksust vigastuse tõttu täielikult eemal. Tänu sellele paisus suureks jõutrenni osakaal. Ujuma jõudsin piinlikult vähe (5% ehk 1 tund ja 30 minutit). Muud trenni ehk joogat harrastasin vaid veidi üle 2 tunni (7%).

Jooksukilomeetreid kogunes vigastuse tõttu jällegi väga vähe: vaid 73 km, sellestki ca pooled tulid võistlustelt (Pühajärve Maraton ja SEB Tallinna Maraton). Kui arvestada sellega, et alates märtsist olen korralikult tegelenud jooksutrennidega, siis oli september jooksukilometraaži suhtes halvim kuu. Kõige rohkem olen siiani jooksnud aprillis: 143 km (17 tundi ja 7 minutit), maikuus vigastatuna kogunes kilomeetreid samuti enam kui nüüd: 83 km (9 tundi ja 11 minutit), siis oli jooksupaus aga 4 päeva lühem.

Rattakilomeetreid sai täitsa OK hulk: 176 km. Mais oli see number tunduvalt suurem: 362 km.  Eks siin tuleb mängu see lihtne fakt, et mais kogunesid rattakilomeetrid peamiselt siserattal sõites (vigastuse ajal). Suvel sai rohkem sõidetud ka välisoludes, kuna vanematekodus on mul pidev ligipääs oma maanteerattale, mis siin Tartus olles puudub.

Ujusin ainult 3 km, aga arvestades suviseid trende (= mitte ühtki korralikku kilomeetrit), olen rõõmus, et leidsin tee tagasi basseini ja hakkasin jälle asjaga vaikselt tegelema. Triatlonimõtteid mõlgutades pean aga ujumise jälle rohkem käsile võtma ja tegelema sellega ka Tartus, mitte ainult Ida-Virumaal olles, kuna sinna satun tavaliselt paariks päevaks 3 nädala jooksul. Kus on Tartus kõige odavam ujumas käia?

Kokkuvõttes ei saa kuu üle eriliselt nuriseda. 30 tundi on küll mõned tunnid vähem kui tavaliselt, aga tegelikult olin ikkagi päris tubli. Joosta sain vähe ja selle üle ma eriti rõõmus ei ole, aga andsin vigastuse ajal endast parima ning tegelesin jõutrenniga ning vähemalt mulle tundub küll, et sain tänu sellele ka tugevamaks. Rattasõitu jäi väheks, arvestades seda, et ilmad olid veel ilusad ja oleks võinud võimalust kasutada, aga kahjuks on mu ratas vales geograafilises asukohas. On mõte see veel sügiseks-talveks Tartusse tuua? Pean mõtlema. Olgu, kuidas on asja kvantitatiivse ehk koguselise poolega, kvaliteediga võin küll rahul olla. Tunnen, et trennid olid rohkem mõtestatud ja paremad. Selle üle on põhjust rõõmu tunda. 🙂

Algab aasta viimane neljandik. Piiludes 2014. aasta eesmärke, on nii palju juba tehtud, kuid on üksikuid asju, mis on täiesti läbi kukutud ning asju, mida ma enam eriti täita ei jõua või ei taha. Jõuludeni on jäänud 84 päeva, aasta lõpuni 92 päeva. Võtame veel sellest aastast viimast. 😉