#100blogipäeva 99/100 – it does get better

99. päev. Homme tuleb juba #100blogipäeva viimane postitus. Täitsa imelik hakkab kohe sellele mõeldes. Homme juba pikemalt ja kokkuvõtvamalt kogu projektist. 🙂

allikas

Tänane hommik algas juba väga positiivsel noodil. Minu parim sõbranna Triin andis mulle teada, et ma võitsin Sportland Eesti FaceBooki jagamismängus endale Nike Thermo soojad talvised jooksuretuusid. Mõni aeg tagasi pani Sportland üles mitmeid pilte erinevatest trenniriietest, käskis kirjutada pildi alla, et “luban, et teen trenni” ja pilti jagada oma sõpradega. Tegin vajalikud protseduurid ära ja ise kirjutasin jagamise alla veel seda, et: “Ma nagunii ei võida kunagi midagi… :D” Hahahaaa, nüüd lõpuks loosiõnn naeratas mulle. 😉 Eelmisel aastal vaatasin neid samu jooksuretuuse spordipoes vist sada korda, aga kuna hinnasildil ilutses 80€, siis ilmselgelt ma neid ära ei ostnud. 

Nüüd aga tahaks nii väga oma lubadust, et teen trenni, täitma hakata. Ma tahan juba nii väga joosta. 10 päeva ilma jooksuta. Ülejõe pargis jookseb kogu aeg keegi ja mul tilgub süda verd, kui ma neid näen. Kooli akendest näen ka pidevalt jooksjaid ja vahel unustangi ennast neid vaatama. 😀 Täna käisin veel Jooksupartneri poolt korraldatud “11 päeva Tartu Linnamaratonini” seminaril maratoni kohta Margus Pirksaart, Ain-Alar Juhansoni ja Mart Einastot kuulamas ja ega see minu jooksutahtele kuidagi pärssivalt küll ei mõjunud. Kes tahab lugeda, mida huvitavat teada sain, siis panen oma varesejalgades kirja pandud märkmed ka siia üles. Kinnistus enne Tallinna Maratoni Marise käest saadud idee ära proovida süsivesikute maha- ja pealelaadimine ehk teiper enne poolmaratoni. Loodetavasti enne Tartu Linnamaratoni, kui selleks ajaks terve olen.

Pildile klikkides saad lugeda suuremalt või salvestada pildi suuremalt ja suumides lugeda. 🙂

11 päeva aega terveks saada.

Tegelikult oli täna jalg vist juba natuke parem kui eile ja üldse alates Tallinna Maratonist (sülitab 3 korda üle vasaku õla). Kõndimine polnud nii valulik, ainult kergelt annab selline pinges ja natuke valus koht talla siseküljel tunda. Saan juba kiirel sammul kooli ja koju rutata, aga pean ikka kogu aeg peaga oma jalatalla juures olema, et mitte üle pingutada. Nagu täna BodyPumpis, kus end vahepeal täiesti unustasin ja hakkasin väljaastete loos vabaraskusega kükkide ülessurumise juures varvastele tõusma… :$ Õnneks Maris tuletas ruttu meelde, et see liigutus minu tallale küll turvaline ei ole. Üldiselt oli täna aga väga hea BodyPumpi trenn, jäin väga rahule. 🙂

Praegu on mu mindset juba natuke optimistlikum. Koolis hakkavad ka mingid asjad selgemaks saama, jalg näitab paranemismärke, järsku võitsin ka mina midagi… Minu õnn on vist pöördunud? Fake it until you make it! 🙂

16 kommentaari “#100blogipäeva 99/100 – it does get better

  1. Sülita ikka õla ette 🙂 taha sülitades paned täpselt kaitseingli silmade vahele 🙂
    Pean tõdema, et viimasel ajal on paljudel probleeme jalgadega, kaldun arvama, et pikk hooaeg on jalad ära väsitanud. Kui jaksu nagu oleks, siis jalad hakkavad ära väsima ja ka mul on kergeid probleeme. Katsun ka linnamaratonini välja vedada kuidagi, teibid, jäävannid, soojakotid, kreemid, massaažid…
    Jõudu ja jaoksu 4. oktoobriks ja loodame, et keegi kõrvale ei pea astuma!

    Meeldib

    1. Heh, hea ütlus. 🙂
      Eks hooaeg on olnud tõesti PIKK. Ravime ja paraneme, mis ikka üle jääb. Minul praegu rohkem küsimus üldse rajale saamisega, maha astumisest veel ei mõtle. 😉

      Meeldib

      1. Mul ka sama suht, aga noh loota ju võib.. Ega kui ikka jalg ei kannata üldse jooksma minna, siis oleks lauslollus seda teha…Või kui saab jooksma ja keset jooksu ikka jalg lärmama all lööb, et tule rajalt maha, siis peab tulema 🙂

        Meeldib

      2. Mul on kõikide vigastuste puhul sama asi,mis vigastuse tekitanud seda ravinud. Joostes sain vigastuse ning jooksmine ravib terveks.

        Meeldib

  2. Minu kogemused on näidanud, et haige koht tahab saada madalat koormust. Kui vigastuse tekitas ülekoormus, siis madal koormus ravib. Sest kui jalad seinal ei liiguta, siis vigastus paraneb vaid niipalju,et käies valu ei tee. Edasi pidurdub paranemine,kuna kahjustatud kohas jääb ainevahetus lahjaks. Kerge liigutamine tekitab stressi ja annab organismile signaali,et koormus ei kao kuhugi ning on vaja vigastatud koht ehitada tugevamaks kui enne.

    Meeldib

    1. Kerget koormust saab mõõduka kõnni ja pumpiga ja muuga, mis siiski otsest põrutust ei sisalda, joosta veel ei julge. Eks näis…

      Meeldib

      1. Lugesin su märkmed seminarist üle ja siin on asju millega ma nõustun ning ka mitmeid punkte, millega ma ei saaks kuidagi nõustuda. Aga selleks pidin 38 maratoni jooksma ja kõik omal nahal ära proovima. Lisaks inimesed on erinevad. Kasvõi külmatunne. Ma jooksen näiteks talvel -15 kraadiga veel üleskeeratud käisetega ning ilma kinnasteta. Teiseks inimesed jooksevad maratoni erineva ajaga. 3h taktika erineb palju 4h jooksja taktikast.

        Meeldib

    2. Sellega olen isegi nõus, et haige koht tahab saada madalt koormust, luuümbrised ja sellised lihas-liiges-kõõluse asjad samuti. Väike koormus on vajalik (va luumurd muidugi :D) Endal mul on ka sääremarja kerge selline rebend, aga kergelt joosta soovitas ka massöör, venitada ei tohi jne. (kusjuures väga kiirelt hakkas paranema). Mind alati häirib kohutavalt kui perearst hakkab alati hämama, et kui kuskilt valutab, siis ära tee. No mis vastus see on!? Ei pöördu ammu enam mingite saatekirjade saamiseks sinna, sest igakord tuleb jälle, et kui valutab, siis ära tee 😀 Ortopeed lihtsalt ükskord tegi ilusti plaani ümber ja andis harjutused ja elu oli lill jälle 🙂 Nagu öeldakse, siis issanda loomaaed on kirju..

      Meeldib

      1. Minu perearst andis õnneks ilma suurema küsimuseta saatekirja traumatoloogile, kui EMOs tehtud röntgen midagi ei näidanud.

        Meeldib

          1. Paistes ei ole. Aja sain sporditraumatoloogile 13. oktoobriks, olen täiesti tavalises järjekorras. Aja broneerimise hetkel oli järjekord umbes 2,5 nädalat. Järjekord on nii lühike (ikkagi mitte kuid pikk) just sellepärast, et tegu pole tavalise ortopeediga, vaid just sporditraumatoloogiaga, sest minu vigastus oli siiski ju trauma (= SEB Tallinna Maratonil joostud 21,1 km) tagajärg. Kindlasti on vaja saatekirja, mille sain perearstilt.

            Meeldib

          2. Ma pole ammu Haigekassa järjekorras oodanud ortot, aga üks aasta ootasin ja siis olin ka sporditraumatoloogiasse pandud nii et ajad olid nii pikad, et pidin kokkuvõttes ikka tasulisse minema. Kuigi mul oli jalg paistes trauma tõttu, aga emos nad ei teinud midagi kuna murdu polnud.. Äkki sügisel on vähem traumasid 🙂 Mina ootasin suht keset talve ja äkki siis on lihtsalt seda libedust ja kõike nii palju, et järjekord ongi pikk.. Kusjuures sinna Vaksali 17 hoonesse saab päris kiirelt ka saatekirjaga. ma ei teadnudki sellest kohast enne kui üks aasta mind ka õlaliigesega sinna saadeti, sest lihtsalt kliinikumis olid jube pikk järjekord, aga sinna sai 1,5 nädalaga 🙂 Seal ka ortopeedid suuremalt jaolt. Et erakliinik natuke mingit pidi aga teevad haigekassaga koostööd vms. Ma olen väga palju selliseid variante kasutanud. Perearstilt võid vahel küsida kui on vaja minna kellegi juurde, et nad teavad neid eraarste kes läbi saatekirja jälle haigekassaga kombineerivad.
            P.S Ükskord isegi oli nii, et jalg pandi kipsi juunis ja siis küsisin, et millal maha tulen võtma, siis öeldi et aegu pole ja septembris tule… Vahepeal võta kips juuli lõpus ise maha. See lõppes sellega, et kipsi sain õigel ajal maha, aga jalg oli ikka katki ja keegi polnud uut pilti nõus tegema ja vingerdasin end uuesti emosse pilti tegema ja pandi uuesti kipsi..

            Meeldib

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.