Triatlonini pole jäänud enam palju aega:

[ujicountdown id=”A. le Coq Igamehetriatlon” expire=”2014/07/12 10:00″]

Ausalt öeldes ei kahtle ma väga selles, et olen piisavalt heas vormis, et kogu asi ilusti läbi teha. Ujud natuke, teised riided selga ja kiiver pähe, ratta peale, üks Toomemäe tõus, väike jooks ja ongi tehtud. Siin tuleb aga esimese punkti suures mängu üks VÄGA suur aga…

Emajões oli üleeile veel 14 kraadi ja nüüd on näit tõusnud “tervelt” 15 kraadile. Õhk on külm ja randades lehvivad punased lipud. Vaatasin ITU lehelt järele, et ilma kalipsota võib vette minna, kui vesi ületab 14 kraadi piiri. Aga kas ma seal oma tavatrikoos ellu ka jään? See on omaette küsimus. Kalipsot mul ei ole ja need maksavad päris päris palju.

Tavaliselt kirtsutan ma nina isegi siis, kui vesi on 20 kraadi. 22 on mõnus. 18 on külm. 15 kraadi… on surm. 😦

Isegi, kui ma tänu tahtejõule ja adrenaliinile hüppaks triatlonis selle temperatuuriga vette, on iseasi, kas ma sealt ka elusana väljuks. Esimesena turgatavad pähe jalakrambid. Olen kunagi basseinis krampis jalaga ujunud, liikusin edasi kui tigu ning tunne oli ülimalt ebameeldiv. Jões on aga võimalik, et krampidele lisandub paanikahoog ja nii ma sinna vee alla vajungi. Teine võimalus on see, et krampe ma ei saa, kuid pärast 500 meetrit külmas vees ujumist olen ma nii kange ja lõdisen külmast, et veest väljudes jalad ratta peal lihtsalt ei liigu. Kolmas võimalus on see, et imejõul tuleb kuskilt natuke sooja ilma enne triatloni ja vesi soojeneb kas või paar-kolm kraadi ja ma ei saagi surma. 😀

Praegu igal juhul tundub triatloni edukas lõpetamine enam kui kahtlane ning mitte alustamine või katkestamine vägagi tõenäoline. Kui isegi suudaksin selle läbi teha, siis kas oleksin terve ka pärast võistlust? Kahtlen, kahtlen sügavalt.

Palun suruge nüüd kõik pöidlad pihku ja loodame, et ilm muutub natukenegi suvisemaks.

PS! Kui keegi oleks nõus mulle kalipsot laenutama või teab kohta, kus neid Tartus (vajadusel ka mujal eestis) laenutatakse, siis kõik pakkumised on oodatud!