(Postitus ei räägi ei tervisest, toidust ega spordist. Täna on päev rääkida sellest, mille üle ma kõige rohkem mõtteid mõlgutasin. Jutt valmis Jõhvi–Tartu bussis vahemikus Jõhvi kuni Mustvee.) 😀
Eile algas Sisseastumise Infosüsteemis ehk SAIS-is kandideerimine eestikeelsetele magistrikavadele. Jättes kõrvale selle väikse detaili, et SAIS ja Eesti Hariduse Infosüsteem ehk EHIS ei arva, et ma oleks kõrgharitud 😀 , sain siiski piiluda avalduste koostamist. Matemaatilise majandusteaduse ehk quatitative economics’i õppekavale tuli üldse kandideerida aprillis, kuna Tartu Ülikoolil on mingi kiiks, et ingliskeelsetele kavadele on konkurss kevadel. Seal olen ma juuni algusest ilusti sees päris kõrgete konkursipunktidega. Majandusteaduse kavale riigimajanduse ja majanduspoliitika suunal tuleb aga kandideerida praegu. Loodetavasti saan varsti ka sinna avalduse ära esitada. Aga kas on üldse mõtet seda teha?
Millest ma räägin? Nimelt oli mul alates bakalaureuseõpingute algusest kolm aastat tagasi kuni veel eelmise nädalani täiesti kindel plaan asuda just eestikeelsele riigimajanduse ja majanduspoliitika õppekavale oma magistrikraadi omandama. Osad ained on ka seal ingliskeelsed, kuid enamus siiski mitte. Ained on 3 EAP või 6 EAP mahus, magistritöö ikka 30 EAP (appi!!!) nagu alati. Sellel õppekaval on omajagu selliseid üldiseid aineid nagu majandusmõtte ajalugu ja organisatsiooniteooria, millest ma just sillas pole, kuna alguses alustavad kõik kolm õppesuunda üldainetega koos. Samas tundub kogu õppekava mitte just ülimalt pead murdev. Lisaks kontaktid eestlastega, mis just tuleviku mõttes võivad vajalikuks osutuda.
Eelmisel nädalal just enne oma apellatsiooni vastuse saamist tekkis mul idee, et äkki valiks hoopis matemaatilise majandusteaduse kava? Kava on rohkem meetodite, mudelite ja analüüsi keskne ning seetõttu kindlasti keerulisem. Seal puuduvad sissejuhatavad “ümarad” ained, aineid on vähem, kuna nad on suuremad (enamasti 6 ja 9 EAP), magistritöö tuleb suure tõenäosusega ebatraditsiooniline ehk rohkem teadusartikli vormis. Lisaks veel rahvusvaheline (huvitav?) seltskond. Samas on kava 100% ingliskeelne, täiesti uus (oleksin esimene aastakäik, kes sellel kaval õpib) ning suured 9-punktised aineid on jagatud (loe hoolega!) kolmele semestrile laiali. Teaduskond taotleb selle kavaga economics’i poolele sügavuti lähenemist, kuid minu arvates see “tükitamine” seda küll ei toeta. See selleks. Võib-olla saaksin ka liiga vähe olulisi kontakte eestlastega? Samas rahastab kava osaliselt Eesti Pank, kuna nad vajavad sellise haridusega inimesi, seega on matemaatilisemal kraadil tuleviku mõttes omajagu perspektiivi ja potentsiaali.
Palju igasuguseid plusse ja miinuseid. Mida teeb sellises olukorras majandusteadlane ja numbriinimene? Võtab lahti Exceli.
Panin ühte tulpa ainete mahud, teise tulpa nende ainete meeldivuse hinnangud skaalal 1–3 (1 – meeeh, 2 – päris OK ja 3 – oleks äge), kolmandas tulbas korrutasin kahe eelmise väärtuse ja tulba all liitsin need korrutised kokku. Nii sain üldise punktisumma kogu õppekavale.
Kahjuks numbrid mind siinkohal ei aidanud, sest sain kokkuvõttes TÄPSELT sama tulemuse mõlemale valikule. Kui kvantitatiivne analüüs järeldusele lähemale ei vii, siis tuleb ilmselgelt jälle asuda uuesti “pehmeid” väärtusi uurima.
Riigimajandus ja majanduspoliitika:
- kergem
- valdavalt eestikeelsed ained
- kontaktid eestlastega
- osaliselt mitteeristavad ehk arvestusega ained (ei mõjuta keskmist hinnet)
- tulevikus vähem vajalik (?)
- üldised ained
- vähe spetsialiseerumist
Matemaatiline majandusteadus:
- puuduvad ümarad ained
- rohkem spetsialiseerumist
- tööturul väga vajalik nišš
- põnevam
- väljakutsuv
- huvitavam magistritöö (?)
- liiga raske (?)
- ingliskeelne (?)
- vähe kontakte eestlastega
- ainete suur “jupitamine”
- palju eristavaid ehk hindelisi aineid
Eelolev pilt räägib nii mõndagi. Vähemalt mulle tundub, et kuskil sisemuses olen ma tegelikult oma otsuse langetanud. Ma tõenäoliselt kirun end kõiki neid meetodeid ja mudeleid õppides maa põhja ja soovin, et oleksin läinud lihtsamat teed pidi, aga siis jääb üle vaid ennast lohutada sellega, et äkki tasub see kõik ennast tulevikus siiski kuidagi ära.
Eks ma siis veel mõtlen natukene. Aega veel on.
Homme on aga juba käes minu tähtis päev. 26. juunile on langenud lausa kaks tähtsat milestone’i ehk teetähist. Üks neist on ilmselgelt minu lõpuaktus. Saan lõpuks ülikooli aulas pidulikult kätte tõestuse minu kõrgest haridusest. 🙂 😀 Teist olulist sündmust ma veel välja ei ütle. Kes ära arvab, võib end targana tunda. Eks homme loete siis lähemalt. 🙂
Mind aga huvitaks hoopis, kas keegi minu lugejatest astub ka sellel suvel mõnesse (Eesti või välismaa) kõrgkooli? Kui jah, siis kuhu ja mis õppekavale?
Ja veel: äkki oskab keegi välja tuua veel mingeid olulisi plusse ja miinuseid minu kahe valiku osas, mis mul kahe silma vahele jäid? Millise kava sina valiksid? Kuulaksin hea meelega teie arvamusi. 🙂
Nourish, Train & Flourish 
Ma ei tea küll nendest kavadest tuhkagi, aga soovitan sul valida selle õppekava, mis sinu silmad rohkem särama paneb (ehk siis teise, sest juba sõna “põnevam” ütleb nii mõndagi). Oma kõrgkoolitee alguses valisin aineid alati selle järgi, mis tundus lihtsam. Lõpuks pidingi õppima asju, mida minu meelest ei ole üldse tarvis kõrgkoolis õppida. See tundus kõik nii pointless. Pidin ennast nii väga sundima, et teatud (lihtsad) eksamid üldse ära teha.
Magistris hakkasin valima pigem väljakutsuvamaid aineid. Näiteks mul oli võimalus võtta lisaaineks kas informaatika või turundus. Kõik teised mu kursuselt võtsid turunduse ja mina informaatika. Pusisin, mis ma pusisin, aga lõpuks tegin kõik asjad headele hinnetele ära. Kui alguses tundub miski täiesti võimatuna, siis seda parem tunne on pärast, kui oled sellest puntrast välja rabelenud ja midagi tõesti ÕPPINUD. Väike hasart ja hirm (“kas ma saan hakkama?”) kuulub asja juurde. 🙂
Edu!!!!!!
MeeldibMeeldib
Sul on õigus! Alati saan ju teisest kavast huvitavaid aineid vabaainetena juurde võtta. 🙂 Pole mõtet jääda keskpäraseks, väljakutsed on tõeline võimalus õppida.
MeeldibMeeldib
Oled Sa uurinud, kes on mõlemal õppekaval nn olulisemate ainete õppejõud? Nende kaudu on võimalik väga häid praktikavõimalusi leida ning loomulikult on tähtis, et ka igapäevane koostöö kenasti sujuks. Tõenäoliselt saab keegi neist ka Sinu lõputöö juhendajaks. Alati võid mõelda ka sellele, kas soovid kohe edasi doktorantuuri minna. Hetkel võib selline võimalus tunduda kauge tulevikuna, kuid magistriõpe on tegelikult väga-väga lühike.
Selle hakkamasaamise pärast ei ole nüüd küll vaja muretseda. Pigem oleks pärast kahju tagasi vaadata ja tunda, et ei realiseerinud kogu oma potentsiaali. Tundud üsna kõva küpsis olevat 🙂
MeeldibMeeldib
Doktorantuur tundub tõesti kauge maa, pole üldse kindel, et sinna kunagi satungi. Aga siiski: never say never.
Kõva küpsis – võtan seda komplimendina. 😀
MeeldibMeeldib
Ma arvan, et sa oled oma otsuse tegelikult juba langetanud, postitusest jääb kohe kindlasti selline mulje. Seega ei maksa liiga palju mõelda. Mina teen väga tihti seda viga, et hakkan asju kümnest erinevast küljest analüüsima, lõpuks olen nii segaduses, et ei oskagi midagi peale hakata.
Kui sa ikkagi veel kindel ei ole, siis eelnevates kommentaarides on väga head soovitused, mis aitavad sul otsust langetada. Minule endale tundub igatahes teine variant huvitavam. Ise õppisin kõrgkoolis poliitikat (rahvusvahelised suhted) ja poliitikaga seonduvad erialad on väga pehmed ja ümarad, kohati igavad.
Edu! Anna siis ikka teada, mille kasuks lõpuks otsustasid 🙂
MeeldibMeeldib
Eks blogist saab lugeda, mille valisin ja kuidas mul läheb. Rahvusvahelised suhted tundub ka tegelikult huvitav, aga mina isiklikult vajam oma ellu ka numbreid ja matemaatikat.
MeeldibMeeldib
Mina lõpetasin aasta tagasi majanduse magistri TÜs. Ise valisin endale suunaks majanduse modelleerimine ja riigimajanduse, ennekõike oli minu huviks majanduse modelleerimine. Minu õppekavas pidi veel kõrvale valima ühe suunamooduli teistest õppekavadest, valisin rahanduse, mille läbimine oli minu jaoks paras piin, sest rahanduse pool mind ülemäära palju ei huvita, aga samas turundus ja juhtimine oleksid minu jaoks veelgi hullemad variandid olnud.
Kui mul oleks olnud võimalik õppida sügavuti modelleerimist, oleksin seda kohe teinud, sest see on see, mis mul silmad särama lööb ja praegu tunnen, et sain nagu kõike natuke nuusutada, aga päris pädev milleski eriti ei ole.
MeeldibMeeldib
Nüüd enam õnneks seda asja pole, et peab rahanduse või turunduse juurde võtma. Sellest aastat vist muudeti.
MeeldibMeeldib
Plaanis astuda bakalaureuseõppesse, esimeseks valikuks oleks TTÜ Ärindus või avaliku sektori majandus, kandideerisin ka Tartu Ülikooli majandusteadust, kui sinna sissesaamine on väga ebatõenäoline. Äkki oskad rääkida majandus alal õppimisest ja kuidas selle valikuni jõudsid? Kas olid peale gümnaasiumi lõppu 100% kindel, et just seda õppida tahad?
MeeldibMeeldib
Minul oli juba 10. klassis kindel, et tahan majandust õppida, huvi tekitasid igasugused Junior Achievementi üritused, kus osalesin, majandusolümpiaadid ja -tunnid. Tartu Ülikooli majandus on vast selles mõttes parem, et spetsialiseerumine toimub alles kolmandal aastal ja enne seda saad siis mõelda ja valida, kas tahaksid pigem etevõttemajanduse või rahvamajanduse suunda. TTÜ-s on Ärindus ja AVS majandus eraldi algusest peale. Eks pead ise mõtlema, kas oled huvitatud pigem rahandusest, turundusest, juhtimisest või riigimajandusest, analüüsimeetoditest ja majanduspoliitikast. Tartu ülikoolilinnana muidugi minu jaoks võidab Tallinnat iga kell, siin on minu arvates mõnusam elada, aga see väga personaalne valik.
MeeldibMeeldib
Mina plaanin ka see aasta uuesti kõrgkooli minna, kuigi lõputööd kirjutades olin täiesti kindel, et niipea ma seda teha ei kavatse. Nüüd, kui lõputöö on kirjutatud ja rakenduskõrgharidus omandatud, tuli tahtmine ikka kohe edasi õppida. Plaan minna õppima kas Tallinna Tehnikaülikooli või Tartu Ülikooli informaatika magistrisse.
MeeldibMeeldib
Informaatika on hea valik, töötuks kindlasti ei jää. 😉
MeeldibMeeldib