I don’t even know how to start this post but I just have a huge need to get things out of myself.
I caught myself thinking that one day I would just like to wake up and be a person with normal eating habits.
At the end of last December just before Christmas I weighed around 65,5 kg. I was almost at my goal weight, only 2,5 kg to go. My measurements were pretty impressive, at least for me. Since then I’ve had a couple of better weeks but mostly it has gone all downhill from that point.
Chaos, chaos, chaos.
Christmas was just bad. I remember eating everything I wanted and so much that my stomach hurt. Just binging everything that tasted great. At the time I just thought to myself: “No regrets. It’s the holidays, you can do that once a year.” I gained 2,5 kg of bodyweight and 7,5 cm in measurements. Some was water but some clearly fat.
It was hard getting back on track after letting myself go: I remember one day when my eating had been good but then I just binged on gingerbread cookies in the evening. And it wasn’t just that occasion, it has happened more than once.
New Year’s was better for me. I was low-carb, didn’t eat sugar and starch but still consumed too much calories. Calories do matter, whether on low-carb or not. Energy is still energy and too much energy is stored as fat. Period. Gained a little over a kilogram, lost 1 cm.
Then it was just one week before my trip to Thailand. I felt big and fat: not a good thing to feel before getting into a bikini. I went on a strict low carb with reduced calories. I didn’t keep a food diary but lost 4,5 cm and 2 kg that week. I was still 1,5 kg heavier and 2 cm bigger than when I came home from school before Christmas and 4 kg away from my goal weight.
Travelling in Thailand: eat whenever and whatever and as much as I wanted (= too much). Came home and was 1 cm and 1 kg bigger. Which was a miracle because I never would have thought to gain only a kilogram after that kind of eating. But still: weight going in the wrong direction!
And then came the worst week during my weightloss journey. It all started with the idea to keep some carbs in my diet (like oats and fruit) and turned into a whole binge WEEK. I can’t even publicly write about it, I’m that embarrassed… Let’s just say that +3kg and +7,5 cm says everything about that week. And please: do not tell me it was water. I know it wasn’t. That week I also wrote the post: “When easy things become difficult…” I have to tell you: they haven’t become any easier! 😦
It was so hard to get back on track and stay on it. I failed and failed and failed.
Then I had one week of low-carbing but still overeating. Would a normal person eat a whole head of cauliflower in one go? Would a normal person eat coconut oil like it’s yogurt? Would a normal person consume 1000+ calories with one meal? No. No. NO!
On the 14th of February in Food Friday I wrote about my feelings and had a new plan. I think it was a good plan, considering my workouts, running plans and bodyweight goals.
First week: great, –2 kg.
Second week: eating habits OK but too much calories. Gained around half a kg and measurements hadn’t decreased at all…
Third week: OK eating habits and OK calories, under 2000 kcal per day. Gained over a kilogram –> confused.
Fourth week: good eating habits, great caloric intakes –> down 1,5 kg and a couple of cm.
Fifth week aka this week: everything has collapsed again. Portions: too big, eating times: chaotic, calories: sky high. Official weigh in will be on Saturday but today I saw numbers I really didn’t want to see but should have expected. If I think about going to measure my bodyfat percentage, I actually get terrified. I won’t get that done any time soon.
All I can do is sigh…
One strange thing: being at my real home (= parents’ house) is so controversial to me. I love being with my family and dog but I overeat all the time when I’m there. Every. Single. Day. Actually I just can’t stop eating when I’m there. OK, Friday’s are the only days I don’t because it’s Food Friday and it motivates me to actually be a HEALTHY Margit, not the binger/snacker/overeater Margit. I do not binge/snack junk, I overdo healthy foods. That’s so weird. It’s like my brain is telling me: “It’s healthy stuff, it’s OK.” But the eating patterns of the healthy stuff is UNHEALTHY.
That’s it! I know my problem. I’m a healthy eater with UNHEALTHY eating patterns and habits.
(Now you can officially make me feel guilty about having a health blog since I fail so much.)
I have a good day, I have a bad day; I have a good week, I have a miserable week… No consistency, no routine, no results. Just a person who keeps getting more and more confused and upset with herself.
And you know another funny thing? My workouts haven’t changed (except for Thailand) during all this gaining and losing game. I worked out just as hard on the week when I lost 2 kg or gained 3 kg. They do not matter at all when it comes to my weight.
Why do I keep doing this to myself?! How come I can’t stay on track? Why do I overeat the healthy stuff? It’s not the plan that isn’t working, it’s ME that isn’t working. Well, maybe the plan needs improving and I’m sure I could theoretically lose weight on low carb, high carb, calorie restriction, Weight Watchers and every other plan IF ONLY I put my mind to it and STICK WITH IT.
But I don’t. I’m just messed up.
Nourish, Train & Flourish 
Praegu on see aeg, mil sa õpid enda kohta. Ma ei arvusta sinu dieeti, vaid kasutan ennast näitena- kõik restrictive dieedid on minu jaoks lõppenud kaosega, Kas ma olen välja jätnud süskarid, või rasvad jne. Dieedid toimivad minu puhul ainult seni, kuni ma suudan neid järgida. Hetkel, kui libastun, on käega löömise tunne ja püüd ruttu tagasi saada, kuid tunne pole enam see. Ma avastasin endale ühe väga hea podcasti, mida nüüd igapäev kuulanud olen ja olen saanud sellest väga palju arusaamist enda jaoks, et me kõik tahaks kiireid tulemusi, sest lisaks sellele, et me oleme ise kannatamatud, on see miski, mida meedia ja ühiskond promob. Kui nagu sa isegi ütled- see on journey, see ei ole about destination. Kui see on about destination, siis kaldutaksegi pidevalt kursilt, sest siis oleme nagu väisked lapsed tagaistmel, kes aina pärivad “Are we there yet?”. Eesmärgid peavad olema, kuid elu ei tohiks edasi lükata. Need mõtted tekkisid mul sinu postitust lugedes. We have all been there 🙂 https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10152280834932863&set=a.10150383579167863.372153.163583187862&type=1&theater
MeeldibMeeldib
Eks jah, kuidagi pean jõudma enda ja oma eesmärkide jaoks optimaalse lahenduseni, et nii toitumine, kehakaal kui ka treeningud oleksid mind rõõmiustavad, tasakaalustatud ja jätkusuutlikud.
MeeldibMeeldib
Tere Margit,
Aitäh sulle ausa ja siira kirjutise eest. Ma arvan, et sa ei pea end küll halvasti tundma ega arvama, et keegi hakkab nüüd näpuga näitama või parastama, kuna ise pead tervisliku toitumise blogi, kuid ei saa hakkama. Ma olen täiesti kindel, et väga paljudel tekib suur äratundmis… rõõm ei ole õige sõna, aga äratundmistunne seda postitust lugedes. Olen isegi mõelnud, nii enda põhjal kui üleüldse, et see on ikka täiesti jabur, et oskus normaalselt toituda, on kuskile ära kadunud. Ilmselt võib siin paljuski “süüdistada” tänapäeva ühiskonda, koos avalikult propageeritava ilu- ja edukuseideaalidega ning läänelikku kaubaküllust. Aga see selleks.
Tegelikult on su blogi ju ikkagi väga innustav. See, et sa üldse ennast käsile võtsid ja oled ikka väga häid tulemusi saavutanud, on väga tunnustamist väärt. Ja nüüdseks oled sa ju ikkagi normaalkaalus, teed korrapäraselt trenni, nii et võiks ju küsida, milleks sul üldse vaja enam kaalu kaotada on. Aga ma saan aru küll, et tegelikult vaevabki sind just see, kuidas saaks normaalselt süüa. Mind on see ka kaua vaevanud ning kõik see aeg, mil see mind vaevas, ei suutnud ma oma toitumist küll kuidagi normaliseerida. Nii hirmsasti häiris see, et kogu aeg olid mingid sundmõtted toiduga seoses, asjade liigitamine headeks ja halbadeks, mingi number kaalul, mis oli justkui elueesmärk (a la siis läheb kõik paremaks, kui ma vaid seda kindlat numbrit näen).
Miks ma sellest minevikuvormis räägin? Sest mul on tunne, et viimase pooleteise kuu jooksul olen ma saanud asja kontrolli alla. Lühike aeg, ma tean, aga siiski. Kontrolli alla sain maselle niimoodi, et lõpetasin liigse kontrollimise, lasin vabaks. Ühel hetkel käis lihtsalt mingi klõpsatus peas, et aitab küll sellest häiritud käitumisest, aitab sellest, et suurema osa päevast tiirlevad mõtted toidu ümber jne jne. Enne seda olin ma muide umbes 4 aastat üritanud LCHF toitumist praktiseerida, kuid mingeid tulemusi ma sellega ei saavutanud. Põhjuseks see, et kuna ma lahterdasin toidud “lubatud” ja “keelatud” toitudeks, siis alateadlikult oli nende “heade” asjade söömine, ükskõik mis koguses ja ajal, justkui alati okei. Ja see lõppes sellega, et ma sõin kõike lihtsalt liiga palju. Samamoodi, purgist lusikaga kookosrasva, lõputult mune ja peekonit ohtra majoneesiga (ei tekkinud kahest munast küllastustunnet, mkm…) jne. Ja siis aegajalt murdumine, mil lõin käega ja ajasin kahe käega kommi sisse ning sinna otsa ohtralt võileibu vm “keelatut”.
Pärast seda kui ma sellest süsteemitamisest end vabaks lasin ja otsustasin, et nüüd hakkan kõike sööma, enam ei liigita toiduainete gruppe headeks-halbadeks, on kõik kuidagi paremaks läinud. Loomulikult ma jälgin elementaarseid tervisliku toitumise põhimõtteid, söön palju köögivilju, pärast nelja aastat ka puuvilju ilma süümepiinadeta, endiselt suht palju liha, kana, kala, muna, kuid enam ei ujuta ma seda kõike majoneesi ja koorega üle (kuna võib ja lausa peab!). Ning aeg-ajalt söön ka krõpsu või šokolaadi või kommi või mida iganes, aga mul ei ole enam vajadust nendest end segi süüa (täna söön, homme hakkan “korralikuks”), sest ma tean, et ma võin iga kell kommi süüa, kui mul tõesti isu on. Ja mul ei olegi tahtmist ega isu kogu aeg maiustusi, kooke ja pastat vohmida, vaatamata sellele, et nüüd just nagu võiks. Tahan ju end siiski hästi tunda (liiga palju jahutooteid ja suhkrut süües tunnen ma end lihtsalt füüsiliselt halvasti), see on põhiline eesmärk, mitte mingi number kaalul. Ja kui kaalunumber langeb või seisab, siis on see vaid boonuseks.
Ma tegelikult põhimõtteliselt endiselt väga pooldan LCHF toitumist ning imetlen inimesi, kes suudavad sellest teha endale püsiva elustiili. Minul see ei õnnestunud ning see ei kaotanud ära kõiki neid toitumisega seotud probleeme, mis mul juba enne seda olid (näiteks emotsionaalne söömine, söömissööstud jne).
Vabandan, et nüüd hirmus pikk kiri tuli 🙂
Ma loodan, et leiad enda jaoks siit mõtteainet.
MeeldibMeeldib
Väga tore oli sellist pikka ja asjalikku kommentaari lugeda. Mõtteainet oh kui palju 🙂
Tõesti: teadmine, et ma pole ainus, kes nende probleemidega vaevleb, aitab mind palju, kas või juba psühholoogilisel tasandil. Sinu mõtted on minu omadega ürpiski sarnased, lisaks oskad sa hästi kirjutada. Hakka või lausa blogima! 🙂
LCHFi pooldan minagi jätkuvalt. Ise ei saa ennast enam rangeks LCHFijaks lugeda, kuna söön päris päris palju köögivilja – ikka iga söögikorra juurde – lisaks ka rohkelt piimatooteid, ja seega pole minu SV suhe kaloritesse päris range LCHF (5%), liberaalne LCHF aga küll (kuni 15%). Aga ma arvan, et range LCHF polegi mulle kas või treeninguid ja trennieesmärke arvestades parim tee.
Olen ka paleo ja laktopaleo peale mõelnud. Võib-olla olengi lihtsalt üle mõelnud? Ka see pole võimatu.
Suur tänu sulle selle kommentaari eest 🙂 Loodan, et ka minu peas millalgi see klõps ära käib, nagu Sul oli.
MeeldibMeeldib
Aitäh! Blogima ma siiski ei hakka ilmselt, vähemalt mitte toitumise teemal. Üleüldse, normaalse söömisega ei peaks kaasnema liiga palju analüüsimist. ma ise vähemalt tunnen, et see hakkab ahistama ja kurnama ning viib sundmõteteni. Mitme otsaga asi muidugi – kui liiga lõdvaks lasta, siis võib ka kontroll kaduda ja eks niimoodi paljud end paksuks söövadki…
Eks muidugi peab igaüks selle tasakaalu enda sees ise leidma, teist võimalust ei ole. Aga hea ju, kui sel teel teistelt tuge saab 🙂
Võib-olla sa mõtledki natuke üle. Näiteks tegelikult ei ole ju mingit vahet, kuidas sa enda jaoks sobivat toitumist nimetad – LCHF erinevad vormid, paleo, laktopaleo, intuitiivne toitumine jne jne. Näha ju on, et sa üldiselt sööd tervislikult, tead mis toidud sulle hästi või halvasti mõjuvad, lisaks teed tublisti trenni ning ei ole ka ülekaaluline. Nii et ma soovitan sul eelkõige asja rahulikumalt võtta, säilitada positiivsus ning mitte liigselt stressata.
Päikest 🙂
MeeldibMeeldib
Kõik piirangud viivad lõpuks sinna maale, et sööd üle.Aju vingerpuss. Ära piira midagi, luba kõike, mõõdukalt. Aja pikku tunned, kuidas enam ei tahagi neid “keelatuid” asju või üldse üle süüa.
Ole ka proovinud igasugu jama endale keelata ja asjad on lõpuks nii lõppenud, et söön normaalset toitu üle, üritan nt puuviljadega magusaisu täis saada, aga lõpuks söön selle jäätise või šokolaadi ikka otsa. Sest lihtsalt on vaja. Keha ei saa petta.
mina soovitan nt hoopis intuitiivse toitumise kohta uurida. Päris paljud inimesed on sellest abi saanud.
Kui sul mingeid väga hulle toidutalumatusi pole, pole mõtet keelata. 🙂
Jooga võib ka aidata – nii uskumatu kui see ka ei tundu. Minul aitas see näiteks oma kehaga lõpuks vaherahu teha. I love my body just the way it is now:)
MeeldibMeeldib
Eks ülesöömine ongi 99% peas kinni. Intuitiivne toitumine: uurin kindasti järele, tänan viite eest:)
MeeldibMeeldib
Aga üks terve lillkapsapea, näiteks õhtusöögiks, näiteks ahjus röstituna, kõlab küll täiesti normaalselt 😉
MeeldibMeeldib
Ise olen ka selle söömisega aasta aega juba “jännanud”.
Alustasin tervisliku (või siis teadliku) toitumisega aasta tagasi. Keelasin endale kõik magusad asjad, krõpsud, saiad, jne. nagu ikka. Tegin trenni ka kõvasti. Kaal langes kohe hirmsasti.
Siis aga suvel hakkas isutama kõige järgi ja kuna olin oma kaalukaotuse üle uhke kaa, siis mõtlesin, et no ma võin ju lubada endale ja mis see üks jäätis siis ikka ära ei ole. Siis sügisel tulid mõnikord täitsa suured õgimishood. Isegi kui mu kapis olid ainult tervislikud asjad, suutsin ma ka neid õgida meeletutes kogustes ja kui suur häda oli, siis viitsisin ikka poodi küpsiste järgi ka minna.
Üks õhtu oli süda nii paha, et ma mõtlesin, et no aitab, ma pean tagasi normaalse toitumise juurde saama. Jälle keelasin endale kõik “halvad” asjad. Kestis paar nädalat, kui vaikselt jälle söömishood peale tulid. Nii kuni nüüd veebruarini olen on and off olnud küll tervislik/söömishood jne. Ja põhimõtteliselt koguaeg keerlesid mõtted toidu ümber. Kõige hullem oli veel see, et lõpetasin trenni tegemise ka ära. Lihtsalt motivatsioon puudus. Ja muidugi hakkas kaal ka tagasi tulema.
Nüüd tunnen, et on ka nagu väike klõps käinud ära. Esiteks minu arust on see väga vale, et lahterdada toite ja keelata toite endale (kui just tervis seda ei keela), sest see paneb su ahelatesse. Kui mul ikka tuleb šokolaadi isu, siis ma lähen ja ostan ja söön seda.
Samuti olen üritanud toiduga rahu leida. Toit annab mulle energiat, mida ma eluks vajan. Samuti hakkasin ka trenni jälle korralikult tegema.
Praegu on kõik hästi ja olen suutnud oma söömishoogudest mõneks ajaks prii olla.
Loodan, et ka sina leiad lahenduse.
Aga mul on tegelikult väga hea meel, et sa selle postituse tegid, sest ma koguaeg mõtlesin, et ma olen ainuke hull, kes õgib ja õgib ja lõppu ei näe. 😀
MeeldibMeeldib
Nagu näha siis pole sina ja mina kaugeltki ainsad inimesed, kes selliste isude ja hoogudega võitlevad. Mul on lohutav lugeda, et ma pole oma probleemiga üksi, ning et inimesed on sellisest käitumisest üle saanud / selle normi piiresse saanud. Küll tuleb ka minu lahendus!
MeeldibMeeldib
Sinu blogi on väga huvitav ning kindlasti paljud saavad sellest motivatsiooni tervislikuma elu poole liikumisel ning seetõttu ei peaks sa end kindlasti halvasti tundma.
Võib-olla keskendud ehk liiga palju kaalulangetusele ning nii muutub toit kinnisideeks. Nagu ma aru saan, on sul selleks suveks ka palju eesmärke treeningmaailmas. Ehk peaksid rohkem kekskenduma sellele ning iganädalase kaalumise mõneks ajaks kõrvale jätma. See tekitab pigem stressi, eriti kui tulemused pole alati sellised nagu soovitud. Tihti võib kaalulangus peatuda ka ülemõtlemise tõttu, keha on stressis, mis viib omakorda ülesöömiseni. Seda on muidugi lihtsam öelda kui teha.
Samuti pooldan ma toitude mitte jagamist heaks ja siis täiesti halvaks. Kuigi mul endal on ka peas pidevalt tiksub, mis on hea ja mis mitte. Seetõttu ei poolda ma neid nö toitumisväljakutseid, (näiteks 100 päeva ilma suhkruta), sest tihti tekitab hoopis suuremat isu selle järgi ning rohkem stressi. Olen enda põhimõtteks võtnud, et pmst pole täiesti keelatud asja, aga üldjuhul järgin tervislikumat joont. Ajapikku on isud hakanud kaduma. Samuti olen märganud, et vahel kui on väga millegi isu (nt jäätis) ja ma seda siis ikkagi läbi pingutuste ei osta, näksin selle asemel kõike muud kättesaadavat kodus ehk ilmselt mõttekam ja parem oleks olnud lihtsalt see jäätis süüa.
Eks seda kõike on väga raske teha ja enamus on meie peas kinni. Võib-olla aitaks mõneks ajaks ka söögikordade ette tegemine (koos kõigi vahepaladega), kuna siis on valik rohkem piiratud.
Edu sulle ja olen kindel, et peagi leiad ka enda jaoks parima variandi!
MeeldibMeeldib
Väga asjalik jutt, rihkem ei oskagi midagi öelda, aitäh 🙂
MeeldibMeeldib
Ma mõistan, mida sa tunned selle ohjeldamatu söömisega. Ka mulle anti nõu, et lase vabaks ja ära kontrolli ja ära piira, ning ole mõõdukas. Mõõdukus tipnes aga minu puhul vastupidisega – see, et ma lubasin endale KÕIKE, tähendaski seda, et ma sõin kõike nii palju, et oli ikka söödud.
Ma ei harrasta ranget LCHFi, pigem liberaalset, aga ma ei kategoriseeri toite (et ühed on halvad ja teised head). Ma hoidun teadlikult toiduainete demoniseerimisest. Keskendun hoopiski sellele, milline on mu füüsiline eneseteunne. meeleolu ja nahk (täpselt!). Mu meeleolu muutub, kui ma söön teatud toiduaineid, mu füüsiline enesetunne (gaasid, kõhuvalu jne) muutub, kui ma söön teatud toiduaineid, ja mu näole tekivad üleöö mingid pisikesed kühmud ja vistrikud, kui ma olen nt suhkruga liialdanud. Ja sellest ma lähtungi. Minu keha ütleb mulle, mida ma võiksin süüa selleks, et ma tunneksin end kõige paremini, mitte minu mõistus. Sellise seisukohani jõudmine nõudis sügavat sisekaemust ja ääretult brutaalset eneseanalüüsi. Seda esiteks.
Teiseks, treeningud kulutavad palju energiat, su keha nõuab nende meeletute treeningute tõttu ka palju energiat – isegi rohkem, kui sa kulutad. Selline ongi keha. See on hea, et sa oled ääretult aktiivne, aga proovi võtta mõni vaba päev nädalas. Su keha võib sind selle eest isegi tänada. Ja nagu sa juba ise avastasid, siis treeningud ei mõjuta su kaalu nii väga kui söömine. See on tegelikult teaduslikult tõestatud fakt – toitumisega mõjutad sa kaalu, treeningutega vormid kehakuju.
Ja kolmandaks. Aega on küll ja veel. Elu lõpuni. Võta rahulikult, ja naudi elu 🙂
P.s. Ma olen täiega su blogi fänn!!!
MeeldibMeeldib
Keha kuulamine ja sellest aru saamine ongi kõige olulisemad. Vahel on aga raske mõista, muda see keha siis ikkagi signaliseerib.
Tegelikult ei tee ma trenni kaalu kaotamiseks. Jah, ma loidan, et see aitab kaasa, aga pöhieesmärk on ikkagi ennast hästi tunda. Ja trenn just seda teha aitabki + pingeid ja stressi maandada.
MeeldibMeeldib